Tätoveerimismasinate päritolu, varajasi tätoveeringuid kutsuti tätoveeringuteks, kuna need olid tollal käsitsi ühevärvilised augustamised nahka. Pärast mustri värvi taastamist tundus enamus tsüaanist, nii et neid kutsuti tätoveeringuteks. Selle leiutas Sam Aureli 1892. aastal elektrilise tätoveerimismasina varustusena ning tänapäevased tätoveeringud jõudsid kiiresse arengusse vaid kerge valuga ning kiirus oli kiire. Lihtne tätoveering valmib mõne minutiga.
Algusaegadel olid tätoveerimismasinate seadmed töötlemata ja enamasti käsitsi valmistatud, suurte käsitsi valmistamiskulude ja ühe mustriga. Sel ajal põrkas elektriline tätoveerimismasin 1000 korda minutis, läbistades ainult naha pinna, sügavusega vaid 08-1 millimeetrit. Tänapäeval on tätoveerimismasinate tootmine jõudnud täiuslikkuse tippu, elektrilised tätoveerimismasinad põrkuvad 30 000 korda minutis. Masstootmine ja töötlemine on muutnud tätoveerimismasinad taskukohaseks ning tätoveerijate arv kogu maailmas on samuti jätkuvalt kasvanud.